Kummitustest

“Kas kummitus on ohtlik? On ta pahatahtlik? On ta tigedaks saanud kaitseingel? Kas temaga saab ka rahumeeles koos elada?” on kõige ¬sagedasemad küsimused, mida Eesti ühele kõige tuntumale kummituste asjatundjale, nõid Marika Palule esitatakse. “Aidake, ma ei suuda enam temaga koos elada!” on aga kõige sagedasem abipalve.

Kummitus on alati siia kinni jäänud, juba kunagi varem surnud inimese hing, selgitab nõid. “Igasugu muud tegelased ei ole kummitused. Mõni ütleb “vaim” selle kohta, aga vaim on tegelikult hoopis midagi muud,” selgitab ta. “Mõni ütleb kodukäija – see on natuke õigem, sest selle sõnaga peetakse silmas oma endises kodus või sugulaste juures aeg-ajalt käivat kummitust. Kodukäija käib ainult kas oma sugulastel külas või oma kunagises kodus külas – tema võõrsile kolama ei lähe. Muud kummitused võivad ka ringi liikuda.”
Kui inimene sureb, siis tema hing peaks esimese seitsme surmajärgse päevaga aru saama, et ta nüüd surnud on – tavaliselt kohe ei saada. Järgmise kolmekümne kolme päevaga peaks ta käima ja hüvasti jätma kõigi inimeste ja kohtadega, kus ta on olnud ja kellega suhelnud. Ja siis neljakümne esimesel päeval siit lahkuma. Minema puhkama ja siis sättima uuesti kehastumist. “See saab toimuda ainult siis, kui hing sureb rahulikult ja temast maha jäävad isikud ei klammerdu temasse. Väga suure klammerdumise korral ei pruugi hing saada isegi oma kohustuslikku hüvastijätureisi ära teha. Ja siit hakkavad probleemid,” hoiatab nõid.
Teine variant on, et persoon ise klammerdub mingil põhjusel väga tugevasti kellegi külge, kes maha jääb. “Klammerdutakse nii viha kui armastuse, kättemaksu kui ka kaitsta tahtmise pärast. Ja üritatakse püsida selle kõrval, kellesse klammerdutakse. Ükskõik, mis hinnaga. See tähendab, et seekord ei minda ise oma hüvastijätureisi tegema, vaid püsitakse kellegi kõrval. Isegi kui see reis tehakse, siis tullakse selle juurde, kelle külge klammerdutakse.”
Igasugune klammerdumine on kahjulik selle hinge jaoks. “Ta peab olema siin, aga tal pole füüsilist keha, mis varustaks teda energiaga. Oma teemoona – enne surma valmis pandud energiavaru – püüab ta mitte kasutada. Paraku pole tal valikult, see moon lihtsalt kulub, tahab ta või ei taha. Ja minema ta siit enam ei saa. Vähemalt mitte ise,” ütleb Marika.
Kummitused võib Marika sõnul jagada neljaks:
* Need, kes tahavad olla siin, et kaitsta, aidata või valvata oma järeltulijaid, lähedasi või muidu meelejärgi inimesi. See seltskond on üldiselt leplik, hoidlik ja paljud peavad neid hoopis kaitseingliteks, kuigi tegemist on nendesamade kummitustega. Lihtsalt nende meelestatus on selline, et kaitsta.
* Need, kes tahavad olla siin, et kellelegi käru keerata, kiusata, kätte maksta, kadetseda, armukadetseda. See seltskond on üheselt vaenulik igaühe vastu, sest nad jäid siia just selle eesmärgiga.
* Need, keda hoiti jõuga siin, sest neist hooliti väga. Selle rahva hulgas võib olla neid, kes on rahul sellega, et neist hooliti nii väga, et minema ei lastud ja neid, kes on selle pärast väga pahased. Seega ka koos nendega olemine sõltub sellest, kas nad olid rahul selle kinnihoidmisega või mitte.
* Need, keda hoidis siin kellegi ülim vimm või viha – sest ka see tunne võib kinni jätta. Nemad on äärmiselt agressiivsed ja nendega koos olla pole võimalik ühelgi juhul. Nemad on õigusega pahased. Kui tegu meie lähedastega, siis me peaksime niipalju hoolima, et laseme neil minna, kui õige aeg on, sest kui aeg üle läheb, siis hakkab neil raske – nad kukuvad välja oma kehastustsüklist ja hakkavad sõltuma kellegi teise armust. Kui kunagi meie ise kah ära sureme, siis jäävad need meid turvanud mahajäänud hinged ilma eesmärgita ja siis on nende jaoks tekkinud piinav aeg – eesmärki enam ei ole ja energiat äraminekuks kah pole.
Võõraste ja agressiivsetega on keerulisem. Siiski on nende agressiivsuse taga peaaegu alati energiapuudus. See tähendab, et nad käivad ja kiusavad ja mängivad ja tirivad ja kolistavad, et tähelepanu saada, paraku ei saa nad sellega piisavalt energiat kokku, et ära minna.

Kuidas agressiivsest ¬kummitusest lahti saada?

Üks tubli pereema saab nende minema aitamisega väga hästi hakkama. ” Selleks tuleb leida rahulik moment, kui sa tead ja tunnetad, et su kummitus on ligidal. Nüüd kõneta teda. Vahet pole, kuidas, oluline on siduda kummituse tähelepanu. Pane nüüd mingi küünal lauale põlema – leek ei tohiks olla rahulik – see näitab ära, et rahutu hing on läheduses. Siis paku talle, et ta võib võtta sinult niipalju energiat, kui tal on vaja äraminekuks koju puhkama. See väsitab natuke. Kui küünlaleek on rahulikuks jäänud, siis peaks see näitama, et see kummitus kasutas võimalust ära minna. Emake Maa tänab sind selle eest,” muigab Marika.
Väga agressiivsete tegelaste minemaviimisega päris igaüks tema sõnul siiski hakkama ei saa. “Selleks peab olema juba natuke võimekam isik, kes oskab vaimse maailma erinevates sagedustes liikuda ja suudab end suvalise tigediku suhtes kehtestada,” kahetseb Marika.
“See kummituse aitamine polegi väga lihtne – ta tuleb ära saata sinna inventuuri tegemise kohta, ehk et siis igaüks teda ära saata ei suuda. Igasugu papid ja muidu nõiatajad saadavad kummituse tavaliselt lihtsalt tänavale ja teevad sellega kummituse elu veel keerulisemaks, kuna see kaotab viimsegi pidepunkti, mis tal oli. Selle tulemusena saab tollel ikka väga keeruline olema üldse kellegi poole pöördumine. Seega tuleks leida keegi, kes suudab kummitust n-ö käe kõrvale võtta ja vajadusel ära viia Manalasse, Lethe või Styxi äärde (kuidas kunagi) või kes oskab ja tahab kummitusele anda niipalju energiat, kui sellel vaja on ja näidata teeots kätte. Aga see on tehtav. Olen ise teinud ja paari naist veel õpetanud tegema – naisterahval on see lihtsam,” rõõmustab Marika. “Siiski päris igaüks seda tegema hakata ei suuda. Isegi kui ta väga tahab.”

Viirastused ja kummitused- kuidas nendel vahet teha?

Kas neid nähakse või pigem tajutakse? Näiteks poltergeisti? “Me ju kummitusvaimu- poltergeisti ei näe, vaid tajume teismeliste mässavat energiat, mis väljub nende kehast ning mõjutab objekte meie ümber. Viirastust saame näha – need on surnud inimeste astraalid ning ka astraalrände sooritavad elavad inimesed. Vahel võtavad viirastused ka esemelise kuju (laevad, lennukid, rongid, autod). Kas viirastustega kaasnevad helid- sammud ja kas saab tunda lõhna? Jah,” kinnitab Marika.
“Minu jaoks on viirastuse ja kummituse vahe see, et kummitus on siinilmas toppama jäänud vaimolend või eeterkeha. Viirastus aga pigem kahe dimensiooni kohtumine… Näidatakse aeg-ruum paralleeli. Viirastust on võimalik vaadelda, suhtlust tõenäoliselt ei ole. Aga kindel ka ei ole… Ehk et viirastust ära saata ei ole võimalik. Kummitus aga tavaliselt selleks ilmubki, et suhelda. Viirastuses võib nihe olla ka ajukeemias, ehk inimene näeb siseilma sümbolite kujul.”
Allikas: www.nelli.ee