Lemmikloomade vaktsineerimine

Mõned kuud tagasi paluti minult abi, et turgutada kassikest, kes sai peale kolmikvaktsiini süsti shoki. Peale seda juhtumit hakkasin vaktsineerimise kohta infot otsima ja leidsin sellise artikli:

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

See, kas teha kaks või kolm vaktsineerimist, sõltub kutsika vanusest esimese vaktsineerimise ajal. Korrektselt vaktsineeritud emasloomalt pärit kutsikat, keda on ema ka korralikult imetanud võib vaktsineerida ka kaks korda, (siis esimest korda mitte varem kui 3 kuuselt, s.t. 12-nädalaselt), kui aga esimene vaktsineerimine on tehtud varem (umbes kahe kuu vanuses e. 8-nädalaselt), siis 3 korda. Oluline on, et viimane vaktsineerimine oleks tehtud mitte varem kui 4-kuuselt e. 16-nädalaselt. Miks?
Liiga varast vaktsineerimist ei soovitata seetõttu, et see võib teha kasu asemel hoopis kahju, kuna emapiimaga saadud nn maternaalsete antikehade tase on kutsika organismis isegi kõrge, ei lase vaktsiinil toimima hakata, ka nõrgestab vaktsiin omakorda nende antikehade toimet ning võib tekkida olukord, kus kutsikas jääb heade kavatsuste kiuste just ilma igasuguse kaitseta.  
See, kui kaua kutsikad emapiimaga kaitsekehi saavad, on üldse huvitav teema. Seda uuritakse tegelikult siiamaani, peamiselt küll põllumajandusloomadel, kellel on see teema ka väga-väga oluline.
Esimese 24 tunni jooksul saadav ternespiim emalt on muidugi peamine antikehade ja muude bioaktiivsete ainete allikas. Kuna piim “tehakse” verest ning antikehad on veres, siis on antikehad ka hiljem piimas olemas, kuigi pärast esimest nädalat hakkab nende arv veres langema. Ka hakkab vähenema kutsika võime antikehi ja teisi suure molekuliga proteiine omastada. Kui kiiresti see võime nulli jõuab (ehk siis millal tekib immunity gap ehk nn. immuunsusauk), on individuaalne, aga see juhtub siiski suhteliselt kiiresti (umbkaudu pärast 5-6ndat nädalat). Nagu juba eelnevalt öeldud, siis nii kaua kui emalt saadud antikehad on veel piisavalt “tugevad”, ei ole vaktsiinist kasu, sest emalt saadud antikehadel on sellele neutraliseeriv efekt. Samas, samal ajal kui emalt saadud antikehade arv hakkab langema, hakkab arenema ka kutsika enda immuunsüsteem.
Huvitav on aga see, et igasuguste nakkuste vastu on emapiima saavad kutsikad siiski hästi kaitstud. Ilmselt ei mängi siin rolli mitte ainult konkreetsete haiguste vastased antikehad, vaid ka muud bioloogiliselt aktiivsed ained, mis emapiimas sisalduvad. Täpselt samasugust fenomeni on uuritud ka veistel, sigadel ja teistel loomaliikidel. Ilmselt leiaks netist hulgaliselt uurimusi konkreetsete ainete kohta, mis võiksid selles protsessis rolli omada.
Seega, et emalt saadud antikehad aktiivse immuunsuse saamist ei takistaks, on soovitav, et kutsikas saaks peale 3 kuu vanuseks saamist  2 vaktsineerimist umbes 3 – 4 nädalase vahega (minimaalne vahe 2 vaktsiinisüsti vahel on 2 nädalat, meil on samas tavaks jätta vahe ümmarguselt 4 nädalat, kuldne kesktee oleks siis kuskil 3 nädalat). St. kui kutsikas on esimese vaktsiini saamiseks juba 3 kuune või vanem, piisab kahest vaktsineerimisest (selles vanuses pole enam tarvis vaktsineerida kutsika (puppy) vaktsiiniga, millega vaktsineeritakse alla 3-kuu vanuseid kutsikaid). Ühekordne esmane vaktsineerimine annab veel lühiajalise ja nõrga kaitse ning kui vaktsineerimiste vahe jääb pikemaks, kahaneb esimese vaktsiiniga saadud antikehade arv liialt ja uus vaktsiin ei pruugi anda piisavat kaitset.
Niisiis, sel juhul peaks tegema mõlemal korral 3 valentse vaktsiini, või siis mõlemal korral 5 valentse (sest 5 valentses vaktsiinis on sees leptospiroos, mille puhul esmase immuunsuse saamiseks on kindlasti vaja kordussüsti). Ühesõnaga, kui 3-kuune kutsikas on saanud esimese vaktsineerimise 3-valentse vaktsiiniga, siis pole mingit mõtet teha talle teisel korral 5-valentset vaktsiini ja vastupidi.

Tähed vaktsineerimiskleepsul tähendavad: DHPP = Distemper (koerte katk), Hepatitis (viiruslik hepatiit), Parainfluenza (parainfluentsaviirus), Parvo (parvoviiruslik enteriit). On veel L= Lepto (leptospiroos), kõik need on tegelikult vabatahtlikud vaktsiinid, kuna kohustuslik on Eesti Vabariigis vaid vaktsineerimine marutaudi vastu. Marutaudi tähiseks on R = Rabies.

Vahel on arvatud, et uus vaktsineerimiskuupäev on märgitud looma tervisepassi kleebitavale vaktsiinikleebisele. See kleebis näitab tegelikult vaktsiini säilivuskuupäeva, s.t. kuupäeva, enne mida seda vaktsiini võib tarvitada.
Kutsikat võiks peale vaktsineerimist kodus hoida veel kuni paar nädalat. See on aeg, mis kulub immuunkaitse tekkimiseks ja sel ajal pole kutsikale lisastressi mõtet tekitada.
Enne vaktsineerimise lõppemist pole Sinu koer immuunne eelnimetatud nakkushaiguste suhtes. Seepärast hoidu vaktsineerimata kutsikat viimast paikadesse, kus on liikunud teisi koeri, samuti ära luba tema kokkupuutumist mõne teise koeraga. Kuigi teine koer võib olla vaktsineeritud, võib ta samal ajal ise haigestumata mingit viirust edasi kanda.

Järgnev jutt on küll nii kassidest kui koertest, aga tasub lugemist.
Annan siin veelkord väikese ülevaate vaktsineerimistest. Kasutatud on uuendatud versiooni (aprill 2007)materjale.
Kõigepealt tooksin ära saksa professori Ronald Schultz’i ühes oma 2005.a. ettekandes esitatud mõtteavalduse (minu vabatõlge) – “enne, kui lemmikloomaomanikud ise seda asja enda kätte ei võta, ei muutu lemmikloomade vaktsineerimises mitte kui midagi”

20.dets.2005.a. võeti Saksamaa Põllumajandusministeeriumi poolt vastu seadus, mille järgi hakati nõudma kohustuslikku marutaudivastast vaktsineerimist mitte igal aastal, vaid iga 3 aasta tagant.

Saksa Loomaarstide Liit andis aga välja omapoolsed soovitused kaitsesüstide tegemiseks:

* katku- ja parvoviirus. Revaktsineerimist ehk korduvat vaktsineerimist teha mitte sagedamini kui iga 3aasta tagant.

Ja ka see 3-aastane intervall on tegelikult kompromiss, kuna nii parvo-, kui ka katkuviirusevastaste antikehade tiitri uurimine on näidanud, et mõlema vaktsiini toime kestab üle 3 aasta.

* hepatiit. Kui kutsikaeas on hepatiidivastane kaitsesüst tehtud, siis edaspidi korduvat hepatiidivastast vaktsineerimist ei peeta vajalikuks.

* kennelköha. Korduv vaktsineerimine – teha ainult vastavalt vajadusele (olukorrale).

* leptospiroos. Erinevalt USA veterinaaride soovitusele peetakse Saksamaal leptospiroosi nn.”core vaccine”ks ja seepärast soovitatakse teha iga-aastast kordusvaktsineerimist (Kesk- ja Lõuna-Euroopa on leptospiroosi levikualad)

Kahjuks peab, vaatamata uutele, kaasaegsematele vaktsinatsioonisoovitustele, ka Saksamaal suur osa veterinaare ikka veel kinni vanadest vaktsineerimis-eeskirjadest ja – ikka veel(!) soovitatakse lemmikloomaomanikele iga-aastast ja korraga mitme haiguse vastu vaktsineerimist*vt. allpool.

Sama kasside kohta soovitan vaadata www.haustierimpfung.de

Kaitsesüst, millest peaks loobuma:

Borrelioosivastane vaktsiin. Annab kaitse vaid väheste puugisortide vastu. Vaktsiini kõige ohtlikumaks (võimalikuks) kõrvaltoimeks peetakse epileptilisi (langetõbe meenutavaid) krampe.

Marutaudivastane vaktsiin.

Siin on tegu surmatud mikroobitüvedega. Korduv vaktsineerimine oleks mõttekas kolmeaastase intervalliga.

NB! Eestis on ainuke kohustuslik (seaduslik) nõue -marutaudivastane vaktsineerimine – (kahjuks ikka veel) üheaastase intervalliga, kuigi ka Eestis kasutusel olevad vaktsiinid annavad kaitse kolmeks aastaks (see on nüüd õnneks muutumas, vt.allpool).

Igasuguse vaktsineerimise (võimalikud) tüsistused.

1.allergilised reaktsioonid.

* vahetult peale vaktsiinisüsti – šokk (vajab kiiret ja kohest arstiabi)

* näoturse, nahanähud, sügelus

* iiveldus, oksendamine

2.teisesed reaktsioonid

* autoimmuunhaigused:

– eeskätt autoimmuunne hemolüütiline aneemia (kehvveresus, raske punaverehaigus, sageli lõpeb surmaga)

– autoimmuunne hüpotüreoos (kilpnäärme alatalitlus) jt.

* närvipõletikud, -halvatused

* eeskätt katkuvaktsiini tagajärjel tekkida võiv, krampe andev ja ravimatu ajupõletik (entsefaliit).

Esinemissagedus (olenevalt vaktsiinist) – 1 juht /10 000 kuni 1 juht/100 000 vaktsinatsiooni kohta

* pannikuliit (nahaaluse rasvkoe põletik), vaskuliit (veresoonte põletik) jt.

* nn.vaktsinatsiooni-sarkoom. Vaktsiini süstekohal tekkiv eriti pahaloomuline kasvaja (vähkkasvaja). Põhiliselt kassidel. Koertel esineb üliharva.

Mida teha, kui veterinaar ikkagi tahab igal aastal ilmtingimata jälle “kõikide” haiguste vastu minu lemmiklooma vaktsineerida?.

Saksa professori soovitus on järgmine:

“Kui lemmikloomaomanik, peate Teie ise otsustama, mida (millist kaitsesüsti) Te oma lemmikule seekord teha lasete. Vet.-tohter peab Teie arvamust respekteerima ja mitte peale suruma oma tahtmist.”

Kuidas kindlaks teha, kas “kaitse” veel kestab?

Selleks saab soovi korral määrata katku-, parvo- või marutaudiviiruste -vastaste antikehade tiitrit veres.

Ei tohi aga unustada, et “kaitse” teatud haiguse vastu ei sõltu ainult “vajalike” antikehade olemasolust ja hulgast, vaid siin tulevad lisaks mängu veel paljud teised olulised faktorid – vanus, toitumine

Lisaks arutelule naha- ja karvakasvu teemal pakun lugemiseks-uurimiseks välja hiljuti internetist leitud (2005-2006.a.) huvitavad lingid vaktsineerimise vajalikkusest, intervallidest ja vaktsiinide lisa-ainetest ning nende lisa-ainete  mürgisusest.

Muide, ka nahahäda, kui see on tekkinud näit. autoimmuunsest dermatiidist või siis kilpnäärme alatalitlusest, võib olla nn. “ülevaktsineerimise” tulemus!

Olin ise  aprilli keskel täienduskursustel, kus pidas loenguid TÜ hematoloogia- ja immunoloogia kliiniku juhataja -professor Hele Everaus, kes kinnitas seda, mida on ta välja öelnud juba aastaid tagasi. Nimelt – ka väikeste laste vaktsineerimine on kahe otsaga asi ja maailmas käivad uuringud, kas mitte hilisemas elus tekkinud autoimmunhaigused ei ole alguse saanud just sellest “lausvaktsineerimisest” lapseeas, kuna niigi väljakujunemata immuunsüsteem peab  m i t u t   sorti antikehi ja veel k o r r a g a  välja töötama. Samas lisas aga, et kahjuks oleme vaktsiine tootvate kontsernide vastu võimetud…! Iseasi loomulikult, kui on tegemist epideemilise koldega. Aga samas -organismi ei kaitse ainult antikehad, vaid on olemas veel võimas barjäär, s.o. rakuline kaitse. On ka teine aspekt – mille vastu me vaktsineerime? Järjest tekib juurde uusi tüvesid, – ja seega võivad haigestuda ka vaktsineeritud inimesed ning loomad.

www.haustierimpfung.de/images/rat.jpg
www.hundewelten.de/html/body_impfungen.html
www.critteradvocaty.org

Saksa lingi lühikokkuvõte:

Alates detsembrist 2005 ei ole vajalik Saksamaal iga-aastast marutaudivastast vaktsineerimist teha.

Üldiselt-kui nn. “põhivaktsineerimine” on kutsikaeas tehtud 14.-16 kuu vanuses, siis –

– marutaudivastane (surmatud) vaktsiin – annab immuunsuse kolmeks või enamaks aastaks (vajadusel võib kontrollida veres antikehade tiitrit)

– katkuviiruse-vastane (elus-)vaktsiin annab immuunsuse 15-ks aastaks, isegi kogu eluks

– parvo- ja epideemilise hepatiidi viiruste (elus-)vaktsiinid – samuti 15-a.-ks kuni kogu eluks

MIDA PEAKS:

 – parainfluenza (kennelköha) – immuunsus kuni 3-ks aastaks. Soovitatakse teha  juhul, kui loomi on palju koos. Ei ole aga vajalik, kui on väike grupp või nn. üksikpidamine.

– Bordetella bronchiseptica (koerte köha tekitaja) -immuunsus kuni 1-ks aastaks. Soovitused samad, mis parainfluenza korral

LOOBUDA VÕIKS ÜLDSE:

 – puugi-vaktsiinist, kuna on palju kõrvaltoimeid (isegi on esinenud epilepsiat) ja teiseltpoolt ei aita see vaktsiin kahjuks kõikide metsas olevate puugisortide vastu.

 – leptospiroosi-vastasest vaktsiinist. Saksamaal on see vaktsiin vaid kahe (!) leptospiroosiviiruse tüve vastu. Samas on üksikuid juhtumeid, kus vaktsineeritud loomad on aga haigestunud  mõnda teise tüvesse. Saksa vet.arstid ei soovita praegu leptospiroosi vastu vaktsineerida seni, kuni pole välja töötatud laiema spektriga leptospiroosi-vastast vaktsiini, et  mitte liigselt koormata looma immuunsüsteemi.

VAKTSIINIDE KÕRVALTOIMED :

– allergiad (kuni eluohtliku seisundini)

– autoimmuunhaigused

– neuroloogilised nähud

– vähkkasvajad

Lisan täienduseks USA Giessen’i Ülikooli viroloogia professori Dr.Roland Friedrich`i ja American Animal Hospital Assotiation (AAHA) 2003.a. “Task Force”‘st, ning “Vaccination news”st – võetud arvamused:

Iga-aastane vaktsineerimine põhineb 40 aastat tagasi väljatöötatud vaktsiinide uuringutel. Tookord kasutati surmatud vaktsiinitüvesid, mis andsid piiratud immuunsuse ja seetõttu oli vajalik re-immuniseerimine üks kord aastas.

Koerte immuunsüsteem hakkab täiel määral toimima alates kuuendast elukuust. Samas teaduslikud uuringud näitavad, et koerte immuunsüsteem ei ole sugugi kehvem, kui inimesel ja senini pole ükski inimene tulnud veel selle peale, et ennast igal aastal mumpsi või leetrite vastu vaktsineerida lasta.

USA soovitused põhinevad (praeguseks) üle seitsme-aastasel uuringul, mis tõestab, et elusvaktsiini toime on tõepoolest üle 7 aasta või kauemgi. Surmatud mikroobitüvede korral (kasutatakse põhiliselt. bakteriaalsete nakkuste puhul – näit.leptospiroos) on aga asi kehvem, sest toime ei ületa ühte aastat. Samas pole aga vaktsiini kõigi olemasolevate leptospiroosi -tüvede vastu. On aga olemas tõhusad antibakteriaalsed vahendid ravimiseks haigestumise korral.

Marutaudi vaktsiin on ka surmatud mikroobitüvedest ja siin sõltub vaktsineerimise sagedus iga vet-.ameti seadustest (kas riigis on marutaudiohtu või mitte) – ja loomulikult sellest, kas koer reisib välismaale, puutub näitustel kokku suure hulga teiste loomadega, kontakti võimalus metsloomadega  jne.

USA ekspertkomisjon peab seega koerte iga-aastast 5- 7- kordset vaktsineerimist ülearuseks. Rõhutatakse, et vaktsiine väljatöötavad farmaatsiafirmad  e i   o l e   huvitatud uuringustest (raha!) ja  samas veterinaarid jälle  o n  huvitatud vaktsineerimisest (raha!).  Saksamaa andmeil moodustavat veterinaaride tööst  (sissetulekust) 20-40% just vaktsineerimised + visiiditasu.

USA-s on 27 veterinaar-meditsiinilist õppetooli muutnud oma vaktsinatsiooni-soovitusi.

Prof. Dr.Ronald D.Schultz, Winconsin`i Ülikool on öelnud –

,,Loomulikult, kui sageli ja mille vastu tuleks vaktsineerida, peab ikkagi individuaalselt otsustama. Väga oluliseks peetakse just elamistingimusi, koera vanust ja tervislikku olukorda. Samuti seda, kas koer puutub palju kokku võimaliku nakkusohuga (koertekoolid, näitused, reisid välismaale). Parimaks kaitseks infektsioonhaiguste vastu, ütleme siis, et nn tavaolukorras, ei ole mitte vaktsineerimine, vaid tugev immuunsüsteem,, loomasõbralik keskkond, hea toitumine ning loomatohtri nõuanded (looma-)pidamise kohta. Halvasti toidetud loomad, kes pidevas stressis elavad, ei ole haiguste eest kaitstud ka siis, kui nad on vaktsineeritud.” 

www.hundezeitung.de/top/top-73.html

Nr.7/2003 väidab ( lisaks eelnevale), et liigse vaktsineerimise kõrvalnähtudega seostatakse hilisemas elus peale tekkivate allergiate, liigespõletike, mao-sooletrakti haiguste – ka käitumisprobleeme.

Soovitan vaadata ka www.gesundehunde.com/sites/impfungen.php

Ja loomulikult ajab nn. “tava-koerapidajaid” segadusse vet. kliinikust saabunud kutse tulla järjekordsele iga-aastasele vaktsineerimisele ja loomulikult pakutakse siis ka välja ikka seda 5-7-kordset “paketti”…..

P.S. Hakkasin arutlema selle teema üle, kui sain aru, et inimese ja koera immuunsüsteem ei olegi kaks ise asja, vaid alluvad ühtedele ja samadele printsiipidele. Ühe rohkem tikub pähe mõte, et minu selli naha- ja karvahäda võis olla tingitud just sellest “veterinaaridele kuulekusest”

~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Allikas: internet, Sirje Krönström. 

Parimate soovidega, Saale D 🙂