Muutused

Tuhandete aastate vältel on Maad ümbritseva energiavälja sagedus olnud 7,6 – 7.83 Hz. Sagedust 7,83 Hz  on nimetatud  ka OM-sageduseks ehk Maa loomulikuks südamerütmiks, mida füüsikud tunnevad Schumanni resonantsi nime all. Viimastel aastatel (minu tähelepanekute järgi alates 2012.a. maikuust) on aga Schumanni resonants kiirenenud rohkem kui kaks korda ehk 16,5 Hz piirini. Ilmselgelt on see kinnitus sellele, et Maa ja temaga koos ka meie, on liikunud  uude ja palju kõrgemate vibratsioonidega Veevalaja ajastusse.

Selline võnkesageduste kiirenemine  võib  põhjustada inimestel suuremat väsimust, kurnatust, nõrkust, veidrat enesetunnet, masendust ning depressiooni, mis võib kesta lausa aastaid; paljudel  avalduvad selgeltnägemine ja telepaatilised võimed. Kõik see on täiesti loomulik asjade käik ning n.ö. ,,hulluks minemisega” ei ole siin küll midagi pistmist 🙂  Meie tajud lihtsalt avarduvad, sest me tõstame omaenda sagedust, et uute ja kõrgemate vibratsioonidega paremini kohaneda. Olemine sellistes kõrgetes vibratsioonides annab inimesele võimaluse avaneda hoopis teistmoodi teadlikkusele ning teistmoodi maailmale ning  infohulk, mida me oleme nüüd ja edaspidi võimelised energeetilisel tasandil  vastu võtma, kasvab kogu aeg. Vähese teadlikkuse juures võib see palju segadust tekitada ning minu soovitus teile  oleks – püüdke võtta kõiki toimuvaid muutusi kui huvitavat vaatepunkti, sest see on osa meie uuest olemisest ning sellega tuleb lihtsalt harjuda. Mõnele on see lihtne, loomulik ja põnev; teisele segadust tekitav ning on  ka neid, kes arvavad, et tegemist on seisundiga, mis vajab meditsiinilist sekkumist. Üldjuhul see õnneks siiski nii ei ole. 

Iidsest Indiast pärinev tarkus ütleb, et Maa magnetväli, mis on praeguseks juba tunduvalt nõrgenenud, oli algselt loodud selleks, et takistada meil mäletamast oma tegelikku päritolu ning anda hingedele võimalus kogeda ja kogemusi omandada oma vabast tahtest. Ilma, et  minevikumälestused neid piiraksid. Koos Maa magnetvälja nõrgenemisega kustuvad ka mälubarjäärid ning üha enam tuleb juurde inimesi, kellele meenuvad faktid elatud elude kohta. Selline info minevikust võib meie mõttemaailmas korraliku segaduse tekitada. Miks? Sest hakatakse uskuma, et see ongi reaalsus, mis eksisteerib siin ja praegu. Toon ühe näite elust enesest.

Üks mulle väga lähedane inimene on korduvalt väitnud, et ta teab täpselt, kuidas ta sureb – noorelt ja autoõnnetuses. Minu jaoks ei ole see väide kunagi kuigi tõene tundunud. Seda juba kasvõi seepärast, et neid, keda on n.ö. ,,õnnistatud” teadmisega oma surmast, pole kuigi palju. Päris kindlasti ei kuulu nende hulka ei mina ega ka tema. Umbes nii ma talle ka ütlesin. Ütlesin ka seda, et pigem on  tegemist infoga minevikus mitte tulevikust ehk teadmisega sellest, mis on olnud. Kuna ta ei tahtnud oma teadmisest kuidagi loobuda, hakkasime koos otsima allikat, kust see info pärineb. Võttis aega, mis ta võttis, aga nelja tunniga oli pilt koos ja lugu ise järgmine.

Eelmises kehastuses elas ta mehena Ammeerikas, oli päris heal majanduslikul järjel ning tema meelistegevuseks oli autoga kihutamine. Selles elus on ta  kehastunud naisena aga armastab endiselt väga autoga sõita ning mis seal pattu salata, ka kihutada… Ta suri aastal 1930, kui oli vaid 28 aastane, sooritades suurel kiirusel teelt välja sõites enesetapu. Muuseas, ka praegu, kui stress väljaljakannatamatuks muutub, läheb ta alati autoga kihutama ning on nii mõnelgi korral tabanud ennast mõttelt, et surra on nii lihtne – tuleb  vaid rooli keerata….Meie hing mäletab ja kahjuks mitte ainult positiivset!

Parimate soovidega, Saale D 🙂